Kuidas Gundo oma vennale öösel Kreekasse vastu läks.

Alustan Albaania mainest. Enamus inimestel tekkis kindlasti küsimus, et miks just Albaania??? Vastus on kliima, meri, toit ja hinnad. Kahjuks teatakse Albaaniat aga suuresti negatiivsest küljest ja üks negatiivne komponent on maffia. Olles ka ise teinud eeltööd Albaania kohta, sattusin kordi artiklitele, kus oli sellest nähtusest juttu. Kitsamalt aga olen näinud artikleid, kus räägitakse autovargustest ja seda ka politseinikeks maskeerunud varaste poolt.

Sissejuhatus tehtud, asugem asja juurde. Meile tuli külla vend ja ta kaasa Küproselt, kuid ma pidin nad öösel tooma ära Kreeka piirilt. See asub siit ca 50km kaugusel, kuid mööda mägiteid võtab aega ca üks tund. Asusin teele ca kahe paiku öösel. Üksikud autode tuled keset mägesid öösel on juba piisavalt meeli ergutavad, kuid mingi hetk nägin ees mingeid tee töödele sarnanevaid märke ja vilkuri moodi tulukesi. Lähemale jõudes ka paari tumedates kostüümides meest. Keegi vehkis ja ma nägin, et isiku nägu oli kaetus salli taolise esemega. Sel hetkel oli juba pulss väga kõrge ja elu hakkas silme eest läbi jooksma. Samuti oli siiras hetkeline mõte, et peaksin sealt põgenema (vedas, et see vaid mõtteks jäi). Näokattega mees palus avada akna ja küsis dokumente, samuti palus näha minu peopesasid. Samuti küsis, mis mind öösel seal sõitma sunnib. Vastused käes, lasi mul minna. Kui selline sündmus leiaks aset Eestis, ei tunduks see hirmutav, kuid siin oli see ikka päris õudne. Käed värisesid veel mõnda aega järele.

Mõne hetke pärast olin piiril (Albaania poolel) ja seal hakati siis kogu autot läbi vaatama. Kontrollija küsis pidevailt huvitavaid küsimusi. Nt mis on kapoti all- vastuseks saades, et mootor, palus siiski kapoti avada ja veendus ise. Samuti vaatas auto põhja alla ja küsis taas, et mis seal all on- vastus, et ma pole seal all ise viibinud. Eks ta sai ka ise aru, et ma ei vea vist midagi ja lasi mu ikka minema. Siis tuli Kreeka pool, kus olid ikka väga tigedad valvurid. Sisenesin piiripunkti hoonesse eeldades, et seal kuskil on mu vend. Piirivalvur kukkus aga midagi kohe sõimama, et mis ma tahan siit ja andku ma talle oma pass jne. Ma ütlesin, et ei taha üle piiri minna ja tal pole minu passi selleks vaja. Tekkis väike sõnasõda, kuid mind kuskile pokrisse ei viidud ja kõik laabus. Vend ja ta kaasa pidid suvalise Albaania kodanikuga sõitma Kreeka punktist Albaania punkti, kuna see vahe (ca 500m) oli eraldatatud kõrge aiaga.

Lõpuks jõudsime ikka tagasi Sarandesse ja tagantjärele lahe meenutada. Siin piiri peal võetakse sind kui mingit tüütüt putukat ja teenindus on ikka päris karm.

Meie külalised Marko ja Adriana