Gundo seiklused Sarandas- lugemine omal vastutusel!

Kuna minul, Gundol, oma blogi pole, kasutan seda pinda siin. Saan aru, et paber siin otsa ei saa, seega igasugused saavad oma arvamust avaldada interneti avarustes. Lugusid on kaks.

Esimene lugu- kuidas Gundo Viagrat ostis.

Ma pole tihe apteegi külastaja, kuid siin nägin neid igal sammul. Samuti on iga nurga peal poekesed, ilusalongid, kala- ja lihapoed, juuksurid, baarid jne. Kõik need on muidugi väga miniatuursed ja iga mees tundub siin oma äri pidavat. Nii ka apteeker, kuhu esimesena sisse astusin. Tahtsin teha eksperimenti, mille peale Anary koos lastega eemaldus. Ilmselt arvas, et häbistan teda, tema suguvõsa ja kogu Eesti inimesi. Esmalt arvasin seda ka ise. Kuid minu küsimuse peale, kas Viagrat ka müüte (kusjuures keelebarjäär ei sega Viagra ostmist, kuna žestid aitavad), tõusis apkteeker toolist ja läks salalattu toodet otsima. Naastes oli tal karbike kaasas ja uurisin, mis siis toode maksab. Esmasest 65€ sai umbes 6,50€ ühe tableti kohta. Sain toote koos instruktsiooniga olla ettevaatlik, kuna tegemist ikkagi 100mg tabletiga (mida iganes see tähendab). Mind pani lihtsalt hämmastama, et esimesse suvalisse apteeki astudes said osta sellist toodet- mida hullu nad veel müüa võivad ja kas need tooted ka ikka orignaalid on. PS! Tablett on alles ja võin selle kellelegi kinkida.

Teine lugu- kuidas Gundo baaris meelt lahutas.

Ma pole tihe baari külastaja, kuid tesipäeval oli jalgpalliõhtu- champions league. Kes teab, see teab. Otsustasin, et lähen meie korteri kõrval asuvasse baari. Mõte sai teoks. Baar oli väikene, rahvast ehk ca 15 ringis- kõik muidugi mehed nagu suuremas osades baarides paistab olevat. Hämmastus tekkis siis, kui tellisin õlut. Nimelt toodi suurest jääkülmast kirstust sama külm õlleklaas, seejärel serveeriti seda austusega ning toodi kenasti lauale. Hind 0,5l õllel oli eurodeks arvestatuna ca 0,72€, seda BAARIS! Seal baaris oli teenindaja, kaks suurt telerit seinal, mugavad lauad ja toolid ning melu. Ühesõnaga kõik, mis vaja, oli olemas. Jalgpalli ajal jõin kaks õlut, rakit ja ühe vee. Peale selle tõmbasin ühe sigarillo. Kõik see kokku maksis ca 3,50€. Selle sees oli ka kopsakas tip;) Kui oleks rajumaks läinud ja pidu näiteks koos söökide ja tüdrukutega jätkunud, siis oleks arve võinud küündida kuni kaheksa euroni või nii. See pani mõtlema, et kui keegi külla tuleb, siis raki ja õlu meie kõrval baaris on minu poolt. Nüüd on aga kolmapäev ja taas jalgpalli õhtu. Sean siis sammud tuttava baari poole ja võtan vähe õlut.

Reedene õhtusöök

Oleme nüüd juba päris mitmedki maitsvad õhtu ja lõunasöögid siin valmistanud. Mulle meeldib väga, et siin on levinud pigem lamba ja veiseliha ja siga väga vähe ( moslemimaa siiski ). Liha ostmiseks on eraldi väikesed lihapoed, kus müüjatega suhtlemine käib nii et näitad lihatüki peale ja siis müüja teeb kas muuuu või määää :)
Lisaks lihapoodidele on ka värske kala poed. Kala müüakse muidugi ka otse tänaval ja sadamas paatidest. Eile näiteks ostsime kilo värskeid krevette otse merest ja see maksis suts alla nelja euro. Nüüd ongi suur huvi siin erinevaid mereande kodus valmistada ja otsime internetist põnevaid retsepte.

 Kalamüük sadamas

Kohalik turg. 

Mulle muidu väga meeldib turul käia, aga siin ostan nüüd mõnda aega puu- ja juurvilju pigem minimarketitest. Miks? Tormasin suure õhinaga turule, aga seal ei ole ühelgi asjal hindu ja müüjad on üpris pealetükkivad. Mul tekkis mitmeski kohas tunne et mulle lihtsalt tehti tünga ja kuna ma ei ole kohalike hindadega veel eriti kursis, siis ei osanud vaielda ka, kuidagi ebameeldiv oli. Aga varsti on mul hinnatase teada ja siis saan taas turult meie perele toidukraami tuua.

Oma lemmikuid, viigimarju, varusin kohe koju nii kuivatatuid, kui moosina mmmmm.....

Jagan teile nüüd pilte meie eriti maitsvast reede õhtusest toidust. Gundo valmistas meie perele imemaitsva krevetikarri. Retsepti inspiratsioon tuli siit .

Meil on siin muidu viimased kaks päeva vihma sadanud ja rannaskäimise asemel olemegi hoopis erinevaid toidupoode läbi käinud. Kummaline on näiteks see, et jäätist müüakse ainult mõnes üksikus poes terve linna peale. Tänavatoidu ehk byreki maitsesime ka ära ja see on tõesti maitsev filotaignast saiatoode, kus sees on liha, juust või spinat. Maksab üks suur pirukas 0,3 kuni 0,8 eurot. Kebabi pita saia sees sõime ka, see on ka täitsa meeldiv kõhutäide natuke üle ühe euro eest. Ja siin linnas on päris mitmeid ilusaid kondiitripoode, kolm esimest kooki, mida maitsnud oleme on kõik osutunud väga maitsvateks ja hinnad taaskord palju odavamad, kui Eestis.

Üleüldse on siin odavad need teenused, mis hõlmavad inimtööjõudu. Meie mazda vajas hädasti pesu, kuna oli peale pikka reisi suht must. Tuli otsida pesula. Kogu suhtlus pesula töötajatega ja ka mujal käib vaid näppude peal rahatähe numbrit näidates, inglise keelt räägitakse vähe. Pesu hinnaks näidati rahatähele, mille väärtus vastab umbes neljale eurole, selle raha eest puhastati ära nii sisemus kui välimus ja auto on ikka tõesti puhas, super! Autopesukohad on siin muidu päris naljakad, need on   tavaliselt pooleli jäänud majade sõrestike vahel ja sisaldavad endas vaid paari laisalt istuvat albaanlast, mõnel juhul on näha ka vee voolik või tolmuimeja.

Alates tänasest õhtust ootame taas päikest!

Mõned videod ka

Selline äge äike oli meil siin ühel õhtul. Tuul tahtis rõdult toolid ära viia ja järgmisel päeval oli terves linnas elekter ära.

Siin jookseb Nora ringi meie siiani külastatud randadest lemmikus. Kell on umbes 9.30 hommikul ja rannas on mõnusalt inimtühi.

Ja sellel videol on meie kõige pisem piiga naljahoos :)

Meie argipäev

Oleme nüüd juba peaaegu nädal aega paiksed olnud ja meie ellu hakkab taas tulema mingi rütm ja korrapära. Kogu autoreisi vältel oli iga päev uus ja ainukesed asjad mis meie päevi natukenegi raamisid olid Nora uneajad. Kell üks voodisse ( või siis autosse ) ja kell kaheksa ööunne.

Hommikud algavad meil vara, lapsed ärkavad üldjuhul umbes kell 6.30, mõnikord natuke varem ja harva ka veidi hiljem. Siis toimetame kodus veidi ja umbes kella üheksast võib meid juba rannast leida. Jube kihvt on hommikul randa minna, oleme seal alati esimesed, päike veel ei kõrveta liialt ja ruumi on palju :) Rannas käime autoga, sest kõige ilusamad rannad on meie korterist umbes 15km kaugusel Ksamilis. Oleme nüüd vist selle kõige ilusama koha ka üles leidnud ja naudime lumivalget liiva ja helerohelist merd. Rannaääres on järjest restoranid, kus toidud mõistlike hindadega ja tihti jääme randa ka lõunasöögiks. Täna näiteks sõime lihtsaid toitusid ( roheline salat, küpsetatud juust, üks kalasupp ja üks tomatine pastaroog, üks vesi ja kas õlut ). Kokku läks see maksma 12 eurot. Mereannid ja kala on natuke kallimad, aga ka mitte eriti.

Ja kahe lapsega on täitsa võimalik rannas käia, saab ise ka ikka ujuda ja päikese käes lesida. Mila osa ajast magab ja Norale meeldib mööda vett joosta. Kahjuks Nora ei ole eriline iseseisev mängija ja ta ikka ripub meil pidevalt jala küljes, aga kui temaga mööda randa ringi jalutada või liivale joonistada, siis kaob aeg märkamatult ja heas tujus.

Peale lõunat sõidame koju ja peame siestat. Või no lapsed kindlasti peavad ja meie niipalju kui see vähegi võimalik on. Tihti kipub ikka nii olema, et kui üks laps ärkab, siis teine jääb magama ja vastupidi. Päris lastevaba rahulik aeg algab alles pärast ööunne jäämist.

Peale Nora ärkamist käime veel linnas jalutamas. Oleme siit ka mõned mänguväljakud leidnud ja isegi ühe pargi ja rannapromenaad on muidugi jalutamiseks justnagu loodud. Koju kõndides lippame mõnest poest läbi, et süüa varuda ja siis juba ongi õhtusöögi aeg. Õhtune väljaskäimine sõltub sellest ka kas õhtusööki on vaja valmistada või soojendame lõunasööki või sööme hoopis linnas. Eile näiteks käisime jalutamas hoopis peale õhtusööki.

Lapsed lähevad umbes kella kaheksa paiku ööunne ja siis saame ise rahulikult muusikat kuulata, lugeda, kududa või niisama vedeleda ja vaadet nautida. Siin on ikka nii mõnus, iga päev on puhkus. Muidugi nii palju puhkus kui elu ühe kaheaastasega olla saab :D

Kristi palus pilti, siin see on :D

Mila naudib vahemerd.

Ja pärast suplust kosutav uni värskes õhus.

Nora on kiikede leidmise üle väga õnnelik.

Kogu perel on mänguväljakul tore, eriti kui see asub üpriski korras olevas pargis, kus on palju pinke ja suur purskkaev. Inventar on muidugi natuke väsinud ja tundub et keegi seal midagi ei hoolda.

Jalutades võib vabalt sattuda näiteks otse tänava ääres grillitavale lambale. Sel päeval oli ka Mila minisünnipäev ja lõunaks sõimegi just seda sama lammast. Nora lemmikud ongi siin siiani olnud teod ja lambaliha. 

Kontrastid

Albaania tundub olevat suurte kontrastide maa. Siin on palju väga ilusat ja rohkelt ka koledat ja mõtlemapanevat. Loodus on siin imeline. Kõrged mäed ja kristallselge vesi on väga kutsuvad. Saranda linna mereäärne promenaad on mõnus jalutamiseks ja siin on väga uhkeid majasid, kus on sees kindlasti väga ilusad korterid. 

Siin linnas on umbes pool linna väga korralik ja meeldiv, aga sinna vahele jääb tõeline agul, kus igalpool vedeleb rämps, teed on auklikud, kõnniteed puuduvad ja mahajäetud autoromud on tänavatel. Lisaks on siin väga palju pooleli jäänud ja lagunenud hooneid, millel tihti okastraat ümber tõmmatud ja mis tunduvad muidu ka pigem ohtlikud. Kui vaadata näiteks kaugusesse mäe külgedele, siis on näha palju niiöelda majade skelette, neid on kindlasti rohkem kui valmis maju.

Ma ausalt öeldes ei kujuta ette, et ma päriselt ka siin elaksin, sest mingi hetk tuleks ju lapsed üksi õue lubada ja see tunduks siin tõesti ohtlik. Õnneks turistina ringi liikudes on siin olla pigem mõnus, inimesed on väga sõbralikud, ilm soe ja toidud maitsvad.

Kontrastsed on ka hinnad, mida siin erinevate asjade eest maksnud oleme. Näiteks eile ostsin ma viis granaatõuna ja maksin nende eest 80 eurosenti, samas kui päeval turult ostsin nelja euro eest kümme muna (ilmselt tehti mulle ikka täiega tünga).

Siis veel inimesed, kes on väga sõbralikud ja abivalmis, kuid samas on siin riigis väga palju korruptsiooni  ja usun et päriselt usaldada ei oleks mul kedagi kerge.

Ühesõnaga on meile siin esimeste päevade jooksul silma jäänud palju erinevaid situatsioone ja oleme kogenud nii ja naapidiseid emotsioone. Ehk pikemal siinviibimisel hakkame juba asjadest rohkem aru saama ja kontrastid mahenevad veidi.

 Prügi on siin maas ikka ohtralt. Õnneks on mereäär puhas ja meie tänav näeb ka täitsa kobe välja Aga kui linnast otse koju tulla ( kasutades läbi aguli kulgevat shortcuti ), siis on vaatepilt selline.

 Ei tea, kes küll elab selle pitskardina taga ja millisesse taevasse viib see redel?

 Meie kodumaja, ilus ja uus.

 Meie naabermaja, mitte nii ilus...

Õhtune mereäärne promenaad.

Meie uus kodu!

Peale suurt äikest on nüüd meil taas olemas nii elekter kui internet, nii et Albaania postitused saavad jätkuda :)

Oleme nüüd  end kenasti oma uues kodus sisse seadnud ja tunneme end väga hästi. Korter on küll veidi teine kui me ise arvasime, aga seeeest väga ilus ja kõik elamiseks vajalik on ka olemas ja päris heal tasemel. Lihtsalt puudu on vann ja lift, millega me olime arvestanud. Tegelikult meile tünga ei tehtud ja  natuke keelebarjääri ja natuke oma enda lolluse taha see teine korter ka jäi. Meili vestluses oli lihtsalt üks raskesti välja loetav lause, mis korduval uuesti lugemisel tõesti andis meile teada, et valisime just selle korteri, kus nüüd oleme J Õnneks tõesti on korter super, siis oleks küll jama kui peaksime nüüd mingis kuudis elama. Ükspäev suundume nüüd linna beebivanni ostma ja siis on vannimure ka murtud.

Meie kui sisemaal elavad inimesed naudime siit avanevat vaadet ikka täiega. Ilus on nii hommikune helesinises vines linn, koos hallika mere ja vaevu aimatava Korfu saarega. Keskpäevane päikesepaiste muudab värvid kirkaks ja toob saare näiliselt palju lähemale. Õhtul on huvitav jälgida mereäärsel promenaadil käivat melu ja säravaid linnatulesid. Elutoa seinas on meil niisiis imeilus ja muudkui muutuv  maal J

Linn ise on ka mõnekuiseks elamiseks täpselt paras. Kõik on olemas ja väga mõistlike hindadega.  Peame ka natuke oma harjumusi muutma, sest siin ei ole väga suuri supermarketeid ja toidu ostmiseks on turg, lihapoed, kalapoed ja väikesed minimarketid. See tegelikult tundub isegi põnev ja kindlasti annan teile varsti teada, mida siin toitudest eelistame. Siiani oleme kuidagi endiselt peaaegu koguaeg väljas söömas käinud ja juba on isu ise maitsvaid roogasid valmistama hakata.

Lastesse suhtutakse Albaanias väga hästi, ükskõik kuhu me oma kahe põngerjaga läheme oleme me saanud naeratuste ja heldimuse osaliseks. Inimesed tulevad reaalselt lapsi katsuma. See ei ole eriti harv juhus kui tänaval kõndides inimesed peatuvad ja Milal korraks varbaid või põski paitavad. Tihti on Mila mul kõhukotis ja tal on päikese kaitseks sirm peal, aga see lapsefänne ei pidurda, nad tõmbavad tal katte pealt ja piiluvad ikka, mis sest et laps magab. Ka Norat on ikka päris palju paitatud ja üks vanatädi ronis teda lausa kärru kallistama ja musitama. See võib kõlada ikka üpris agressiivsena, aga kuna kõik on nii toredad ja heatahtlikud, siis ausalt öeldes pole ma end väga häirituna tundnud.

Nora on oma toa kenasti omaks võtnud ja magab rahulikult täitsa tavalises voodis, nii et reisivoodi jääb edaspidi ilmselt rohkem Milale.

Saranda

Oleme nüüd õnnelikult jõudnud meie uude kodulinna Sarandasse. Kilometraaziks tuli kokku 3300 km ja selleks kulus 9 päeva.

Viimane sõidupäev oli muidugi tee mõttes üpris ekstreemne. Kogu tee kulges kitsal ja käänulisel mägiteel. Vaated olid suurepärased nii merele kui mägedele ja lisaks kohtasime teel hulganisti lehmi ja eesleid :) Minul läks juba peale esimest 10km süda pahaks ja ülejäänud kolm tundi istusin autos külm higi otsaees ja võitlesin sooviga hommikusöök väljutada. Lastel õnneks ei paistnud käänuline tee mingeid vaevusi põhjustavat. Mila magas ja Nora vaatas Peppa multikaid ( igaks juhuks panin talle ekraani ette, sest endal oli nii paha olla et Noraga tegelemine oli viimane asi millele mõelda ). Sõita ei olnud õnneks palju ja natuke peale lõunat jõudsime oma kauaoodatud sihtkohta Sarandasse!

Eelmisel õhtul nautisime muidugi rõõmsalt päikeseloojangut ja mõtlesime veel et ei peagi enam bookingust ööbimist otsima, sest korter on olemas ja seega kõik ok. Selle peale me lambad muidugi ei tulnud, et täpselt välja vaadata kus korter asub ( me vist arvasime et internetist linna kaarti vaadanutena on meil linn peas ),  nii et kohapeale jõudes oli nuputamist omajagu, kuidas oma viienda avenüü öömaja ka päriselt üles otsida. Erinevate inimeste abiga me siiski kohale jõudsime, aga no oma korterit meile muidugi ei antud. Pidi mingi jama olema ja saame järgmisel päeval. Täna on siis järgmine päev ja lubati homseks. No me oleme veel üpris rahulikud, ilmselt see lõunamaa asjaajamine ongi selline poolik. Õnneks paigutati meid kõrvalmajja, kus meil on hetkel väga korralik korter koos umbes saja ruutmeetrise terrassiga, nii et püüame veel homseni vastu pidada. Lihtsalt nii väga tahaks juba asjad lahti pakkida, sellest kottide otsas mustlaselust on juba veits kõrini :)

Linn ise on üllatavalt suur, ma ootasin midagi Viljandi laadset, aga Saranda on kindlasti vähemalt Tartu suurune ja seega tegevust jätkub siin palju. Me pole veel ausalt öeldes linna näinudki rohkem kui oma rõdult, aga täna kui Nora lõunaunest ärkab lähme jalutama. Rannaäär paistab siit kõrgelt väga kutsuv.

Kuna ilmad on endiselt kuumad, siis suundusime täna hommikul hoopis randa. Siin samas linna külje all asub Ksamil, mida on kiidetud kui Euroopa Kariibi merd. Ja no Kariibi meres ei ole ma käinud, aga usun et see siin tõesti millegagi alla ei jää. Vesi on nii läbipaistev ja heleroheline, et lihtsalt ahhetasime ranna ääres. Nora sai ka ringi joosta ja liivas kaevata. Pärast tegime veel mõnusa lõuna ja siis koju tagasi. Tagasisõites suutis mul tervis taas kehvaks minna ja lõunaks söödud imemaitsev sidruniga kalafilee väljus minust sama teed pidi, kust ta sisenes :( Õnneks on nüüd juba parem.

Internet on siin väga aeglane hetkel, nii et pildid lisan postitusele hiljem, väikeseks teaseriks siiski üks rannakas :)

Ksamil beach

Nora ja Gundo vaatavad kalu.

Kui vaja, mahume ka kolmekesi ühele rannatoolile :)

Imelise vaatega lõuna.

Maisvad kalad ja palju rohelist, lisaks veel jogurt mee ja puuviljadega. 

Mila laseb leiba luusse peale järjekordse piimakokteili nautimist :)

Sarande päikeseloojang.

Nora jookseb meie ajutise kodu hiigelrõdul.

Lehmad teel on täitsa ok!

Hobuvankriga kiirteel ehk welcome to Albaania

Eile oli see põnev päev kui sisenesime oma uude koduriiki Albaaniasse ja kohe peale piiri läks tõesti põnevaks. See mis meie ümber toimus oli kui filmis, sellises üheksakümnendate lõpu komöödiafilmis :)
Muidugi kõikjal hakkas silma korralagedus, teeääred ei ole korras, vaid suvaliselt võsastunud. Teede ääres tegeldakse põllumajandusega ja seda üpris huvitavate vahenditega. Nägime pisikesi iseehitatud traktoreid ja inimesi heina tegemas ning hiljem ka mööda teid sõitmas nii et üks kutt istub heinakuhja peal ( täpselt nii nagu minu lapsepõlves ). Arbuusimüüjad on isegi kiirteede ääres ja üleüldse liiguvad kaubaga inimesed ringi nii et istuvad mootorrattal ( pigem võrril ) ja lenks on eemaldatud ja selle asemel lükkavad enda ees suurt käru, mis siis staffi täis. Suht raske oli mõista kuidas nad keeravad, aga noh ju siis püüavad sirgetel teedel püsida.
Liiklus on muidugi üldse teine teema ja meie jaoks täiesti arusaamatu. Me ei sõitnud siin mitmeid päevi vaid läbisime umbes sada kilomeetrit ja toon teile välja mõned tähelepanekud.

• Kui ringteelt soovid välja sõita ja sinu suund jääb lähemale nii et peaksid sõitma vastasuunas, siis see on täitsa ok.
• Kui sul on piisavalt hea ja kallis auto, siis võid teha mida soovid. ( Audi Q7 näiteks annab õiguse paremalt ja siis veel otse teise auto nina eest rida vahetades pööraseid manöövreid teha, endal 150 rauas ).
• Kiirteel võib liikuda ratsutades.
• Kiirteel võib liikuda hobuvankriga.
• Kiirteel ei ole reegleid.
• Tavalisel teel ei ole ka reegleid
• Kõrvalteelt võib sõita tee peale välja ära ja siis edasi vaadata, et kuidas sõita saab.
• Keset ringteed võib vahepeal seisma jääda ja mõelda või mis iganes nad seal teevad :)
• Kui soovid näiteks arbuusi osta, siis vajutad pidurit ja jääd seisma, vahet ei ole kus sa hetkel liikluses asud.
• Ühesuunalisel teel võib sõita ka vastassuunas kui selleks vajadus peaks tekkima.
• Mööda võib sõita igal ajal, küll vastutulevad autod end teeäärde tõmbavad.
• Sõiduridasid võib juurde tekitada nii palju kui on just vastavalt vaja. Tekitamises on eelisõigus muidugi kallimate autode omanikel.
• Politsei on teeääres ilma liialdamata vähemalt iga 10km tagant. Isegi meid peatati korraks, aga näidati siis et sõitke edasi. Ilmselt ei viitsitud välismaalastega tegeleda.
• Positiivsest küljest oli meeldiv et teed on märgistatud ja vahepeal sai liikuda täitsa korralikel kiirteedel ( küll ilma reegliteta ja seega üpris ohtlikel kiirteedel ).
• Palju on vanu mercedeseid, kuid hetkel veel nende ülekaal ei tundu olevat. Saranda kohta oleme kuulnud et seal muid autosid ei olegi, eks siis täna näeme.

Kogu ümbruses jäi veel silma et enamus maju on lõpetamata ja nähtavalt poolikud, kuigi seal elatakse. Võibolla on siin seadus et lõpetatud ehitise eest peab mingi maksu tasuma. Tean et Küprosel on sarnane seadus olemas. Bensiinijaamasid on kuidagi ületamatult palju, tee ääred on nendega lausa palistatud, jällegi ei tea mis teema on? 

Muidugi nii kui me taas rannikule saabusime läks ümbrus kohe ilusaks ja kuurortlinnad paistavad olevat väga kenad. Täna ööbisime me hotellis Vlore linnast veidi väljas ja siin on ilus, puhas ja meeldiv. Päeval sooja 34 kraadi ja öösel 24 kraadi. Nüüd veel väike suts ehk 115km sõita ja jõuame Sarandasse. Google maps annab ajaks 2 tundi ja 41 minutit. Loodame et ka meie korteris on internet kenasti olemas ja saame oma esimesi muljeid oma uuest kodulinnast jagada.

Kahjuks kogu sellest põnevast liiklusmöllust pilte jagada pole, aga seeest võite nautida vaateid meie hotellist.

 Päikeseloojangu eelne hetk.

Õhtusöögiks tellisime oma arvates crudo sinki kahele, aga saime hoopis eriti hõrgud vähid ja krevetid, väike keelebarjäär :)

Varahommik vahemerel.

Montenegro

Hommikul asusime teele endiselt väga soojast Horvaatia keskosast ja liikusime edasi järjest lõuna poole. Seda oli tunda nii kuumakraadidest kui järjest kaunimatest vaadetest rannikul. Põhimõtteliselt liikusime terve päeva keset postkaardilikke vaateid :)

Tänane päev aga oli vaatamata meid ümbritsevale kenadusele natuke põrgu moodi. Nora oli täna eriti halvas tujus ja seda terve päeva, nii et hommikust kuni magamaminekuni käis pidev tahan-ei taha-anna-ära anna- sülle-sülest maha võitlus. Kohutava kahese musternäide :) Ei tea kuidas ühe väikese ja armsa tüdruku sisse nii palju hullust ära mahub. Endal tal muidugi vahepeal oli tuju hea, lihtsalt ka neil hetkedel otsustas ta naerusuiselt kiljuda ja vaadata kas tema armsatel vanematel ehk kisa ajal juuksetoon hallimaks muutub. Kogu selle hulluse keskel suutsime me aga läbida kolm riiki, käia kaks korda restoranis söömas ja ka rannas. Saab küll, aga issil kulub õhtul rahunemiseks lihtsalt rohkem veini :) Loodame et homne päev tuleb parem ja saame rohkem ümbrust nautida.

Horvaatia oli kogu oma pika rannajoonega lõpuni välja super ilus ja korras. Kindlasti väärt puhkusesihtkoht. Vahepeal veetsime 10 minutit ka Bosnia ja Herzegoviinas, mis oli täpselt sama kaunis ja siis jätkus taas Horvaatia. Dubrovniku ümbrus oli ilusaid vaateid nautivaid turismibusse täis ja ma täitsa saan aru mida nad kõik pildistasid, sest olin isegi üks neist fotograafidest.

Montenegrosse jõudes oli esimest korda ka korralikum piirikontroll. Ja kohe peale piiri oli märgata kuidas teeääred on ligadi-logadi, siin ja seal on pooleliolevaid ehitisi, sillapiirded roostetavad jne. Esimest korda saime ka natuke teistsuguse korteri kui olime broneerinud. Selle eksituse korvas muidugi eriti meeldiv korteri omanik, kes eksitust heastades tõi meile nii viinamarju kui veini ja lastele beebivanni, kus Nora õhtul rõdul mõnuga mulistas.

Süüa oleme täna saanud väga hästi ja hinnad on ikka veidi odavamad kui Eestis. Lõunasöögi kohta otsides olime me ise muidugi nagu kaks lolli. Esimesest kohast lahkusimegi kuna kaardiga ei saanud maksta, järgmises kohas selgus samuti et kaardimakse ei ole neil levinud ja siis otsustas Gundo uurida, et ehk saab maksta eurodes. Selle peale vastati jaatavalt ja vaadati natuke imelikult, et millega te siis maksta tahate, meil ju ongi euro käibel. Nojah selle peale me ei tulnud, et eurotsooni mitte kuuluvas riigis võiks rahaks olla euro, aga just nii on.

Ja kellele väga meeldib Poola teeäärsete reklaamide küllus, siis soovitan külastada Montenegrot ja võin teile lubada, et siin saate veel suurema sildielamuse :D

Homme ootab meid juba Albaania, viimase öö veedame vahelduseks mõnusas hotellis ja reedel jõuame Sarandasse.

 Dubrovniku ümbrus Horvaatias.

Eemal paistab Dubrovnik ( Nora annetas oma kollase palli vetejumalale, et saaksime ikka palju rannamõnusid nautida ).

 Lõunasöök, kus sai maksta eurodes :) Tellisime veisesuppi ja veisepraadi ja kohalikku juustu ja pannkooke. Juurde maiustasime söögikoha seinalt nopitud viinamarjadega.

 Õhtusöögiks leidsime eriti armsa restorani, kust oli imeline vaade vahemeres olevale keskaegse linnusega saarele.

Restorani terrassi katus. Viinamarjad on siin nii magusad ja need on ka vaieldamatult Nora lemmikud.

 Supermaitsev õhtusöök - mereanni risoto, käsitsi valmistatud vorstid ja juurviljad. Ja muidugi natuke karjuvat Norat :) Õnneks me õhtustame varem kui teised inimesed ja seetõttu saame peaaegu alati nautida tühja restorani, nii ei pea väga põdema, kui lapsed vahepeal ka häält teevad :)

Lomulikult kui olen Milale teinud kahest toolist voodi, kus beebi mõnusalt siputada saab, tahab sama teha ka papagoist õde.

Homme tuleb ilmselt tore päev!

Horvaatia

Istun meie apartmendi rõdul ja kirjutan. Kell on pool kümme õhtul ja ikka veel on veidi palav. Täna jõudsime lõpuks kauaoodatud randa ja Nora sai vees solberdada ja kividega mängida. Viis päeva autosõitu said seega täiega tasutud :)

Horvaatia on tõesti kihvt maa, loodus on ilus ja rannaäärt on pikalt. On mäed ja ilus sinine meri, on hea söök ja on suurepärased teed.

Nora sõnavaras on päris mitmeid uusi sõnu ja üks neist on kindlasti tunnel. Tunneleid läbisime ikka mitukümmend tänase päeva jooksul, pikimad lausa 6km. Teed on muidugi tasulised, täna maksime näiteks 26 eurot vaid teemaksudeks, aga seeeest saab liikuda kiirelt ja sujuvalt. 500 km päevas on täitsa ok.

Esimese Horvaatia päeva veetsime maal, mõnusalt sõbralike omanikega kodumajutuses. Vastasmajas olid kanad ja autosid eriti liikumas ei näinud, olid vaid naljakad väikesed traktorid, mida juhtisid põhiliselt teismelised peretütred :). Päev oli väga soe, kuid sisemaal läks õhtul siiski jahedaks.
Lõunasöögil sai ka veidi nalja ( peamiselt minu kulul ), kui tellisin eelroaks paneeritud mozzarellat ja põhiroaks lasagne. Ütleme nii et kui starter lauda jõudis, oleks võinud teised tellimused kohe tühistada, sest tegemist oli kahe hiiglasliku juustukamakaga, mida saatis torn friikaid. No ja muidugi saabus peale seda lauda lasagne umbes sama suures ahjuvormis, kui ma kodus tervele perele kaheks päevaks valmistan :) Vähemalt oli väga maitsev.

Autosõidud sujuvad meil uskumatult kenasti. Mila magab ja pause teemegi tema järgi. Kui beebi ärkab siis peatume ja hakkame uuesti sõitma kui taas uneaeg saabub. Nora on ka iga päev autos maganud, tema jaoks on küll uinumine veidi komplitseeritud, täna näiteks nuttis ta et soovib pead pesta, sest juuksed on mustad, no ja veel mõned täitsa lambist soovid.... Aga uinub iga päevaga kiiremini ja minu kartus et reisil on laps nädal aega ilma lõunauneta ei ole paika pidanud õnneks :)
Ööuned on samuti rahulikud, täna näiteks magab Nora suures voodis ja me ei hakanudki reisivoodit kokku panema. Kuulame teda ja selle järgi otsustame kas on reisivoodit vaja, mõnel õhtul soovib ta suurde voodisse jääda tuttu. Ja üldjuhul ütleb ta õhtuti et on väsinud ja jääb ilma mingi kisata kenasti magama.

Lõunamaades on lastega üleüldse väga hea reisida, sest inimestele väga meeldivad väikesed lapsed. Täna jäi mitu inimest tänaval seisma, kui neist käterätti mähitud Milaga möödusin. Nad imetlesid beebit ja rääkisid temaga pudikeeles ja loomulikult saadab kõiki meie käike rohkelt naeratusi :)

Lõppu veel mõned pildid ka, mis tõestavad et oleme tõesti vee äärde jõudnud.

Jõudsime üle piiri ja suundusime kohe lõunale. Pildil on veel hetk enne kui hiigelroad lauda jõudsid ja muidugi unustasime pilti teha. Pildil nõudis Nora väikese õe eeskujul laua peale kõhuli panemist :)

 Vesi on imeilus, nagu vahemeres ikka.

 Rannas on hea jäätis süüa, sest pärast saab vees pesta. Kui muidu Norale eriti ei meeldi kui käed mustaks saavad või kuhugi mõni puru kukub, siis jäätist süües oli tal üpriski suva et ta üleni roosa ja kleepuv oli :)

 Nora sõi suure isuga musselseid :) Nõudis muudkui juurde.

Vaade korteri rõdult on juba olemas.

Nüüd hakkab juba vaikselt ka ootusärevus peale tulema, et mis meid Sarandas ees ootab. Alates homsest hakkame ka edasi liikuma vaikselt, kiirteed on lõppenud. Homme ootab meid Montenegro riviera ja siis juba Albaania...

Tšehhi

Hommikul asusime taas teele ja kuna Nora oli hetkelisele haigusele vaatamata meile väga tore reisikaaslane olnud, siis otsustasime pühapäva teha peaaegu puhkepäeva ja sõita vaid 300km ( mööda kiirteed läheb see vahemaa väga kiirelt ). Lõplikuks sihtmärgiks piirilinn Mikulov Tšehhi ja Austria piiril. Mõtlesime küll et sõidame ühe jutiga kohale ja siis vaatame mis kohapeal põnevat on, kuid teeääres silmasime loomaaia silti ja loomulikult otsustasime et pühapäeval tahame näha loomi. See oli väga tore otsus, Nora uudistas loomi talle omaselt süles ja vaikides, kuid pärast autosse istudes patras ta meile kõigest nähtust ja ilmselt jätkub loomalugusid veel mõneks ajaks. Loomaaed oli lahedalt mäe otsas ja seal sai ringi liikuda otse loomade keskel rongiga. Olomouc Zoo pakkus meile vaatamiseks kaelkirjakuid koos poegadega ( nii armsad ), tiigreid ja muid kaslasi, kängurusid, karusid, ahve ja muidugi loendamatul hulgal sõralisi. Peale loomaaeda käisime veel mõnusas restoranis ka, kus oli hetkeks tunne et oleme Gundoga kahekesi reisile tulnud. Nora joonistas ennastunustavalt ja Mila magas mul kõhu peal. Söögid olid head ja odavad nagu Tšehhile kohane :)

Mikulovisse tulek oli aga tõesti elamus, nimelt on siin just täna lõppemas veini festival ja terve linn on täis veini ja muud head paremat pakkuvaid putkasid. Oma selle aastast ``värsket veini`` pakuvad kümned ja kümned istandused ja veinivalmistajad. See kollakas koduõlut meenutav jook maitseb üllatavalt hästi, see on samaaegselt magus ja värske ja sisaldab väidetavalt umbes 5% alkoholi. Nagu meile räägiti on see selles piirkonnas populaarne jook ja inimesed terves linnas käivad ringi oma veiniklaasidega, et igalt poolt natuke märjukest maitsta. Olgem ausad, nii mõnigi oli juba liiga palju maitsnud, sest näiteks meie apartmendi aluses baaris olid töötajad peaaegu ümberkukkumiseni joobes ja lõbusad. Gundole valati muudkui baarikulul veini ja baarman proovis Billy Jeani ajal moonwalki teha. Apartment on meil ka nunnu, asub katusekorrusel vanas majas, kus on üliromantilne siseõu ja palju ajaloolisi detaile. Välisukse asemel on meil näiteks rauast värav :) Täna on tõesti olnud tõeline turisti päev, oleme saanud palju ringi liikuda ja nautida, homme neelame alla Austria ja Sloveenia ja jõuame Horvaatiasse.

Kui keegi tahab meile soovitada mingeid toredaid kohti Horvaatias mida võiks külastada, siis kuulame meeleldi :)

Olomouc Zoo

 Rebaseplika ja jänkuonu :)

 Keskendunud kunstnik

 Väike Nora ajaloolises linnas

 Steak ja vein

 Õhtusöök perega

Näeb välja paras lurr ja baaridaamid on udused :)