Best cake ever

Me harrastame siin Albaanias suhkruvaba elu, aga mõnikord sooviks siiski peale puuviljade ka mõnd koogitükki maitsta. Olen ühe eriti maitsva koogi leiutanud, mis maitseb isegi Gundole :) Jagan teile ka retsepti, et saaksite tervislikult maiustada.

3 banaani
3 porgandit
1 õun
3spl mett
6 muna
1dl kookosjahu
2dl kiirkaerahelbeid
1tl küpsetuspulbrit
1tl kaneeli
paar peotäit rosinaid, datleid, kreeka pähkleid, mandleid või muud sarnast omal soovil.
50g tumedat šokolaadi
riivitud apelsinikoort ( soovi korral )


Päris 100% suhkruvaba see kook ei ole, 50g šokolaadi hakkisin sisse, sest see sobib lihtsalt nii hästi, kes veel tervislikum tahab olla, siis ei pea panema ja muidugi võib panna ka rohkem :D

Tee nii:
suru kahvliga banaanid puruks ja riivi peene riiviga juurde porgandid ja õun ja apelsini koor. Porgandite ja õuna asemel võib kasutada ka muid puu ja juurvilju, näiteks suvikõrvits, kõrvits, pastinaak, pirn. Sega juurde munad ja mesi. Kuivained sega kõik kokku ja lisa kuivaine segusse ka pähklid ja rosinad või muud puuviljad. Nüüd sega kuivained munasegusse ja lisa ka šokolaadi tükid. Šokolaadist võiks jätta suht suured tükid, et ikka pärast koogi sees mõnusalt tunda oleks.

Mina panin vormi põhja küpsetuspaberi ja määrisin selle oliivõliga kokku. Kuna koogis endas rasvainet ei ole, siis niimoodi saab koogi pärast kenasti paberi küljest lahti.

Küpseta 165 kraadi juures umbes 45 minutit ja asu maiustama.

Serveerimisel võib koogi peale vahustada ka kookoskoort. Meil siin seda toodet poes ei ole nii et ma pole proovinud, aga tagasi kodus olles hakkan kindlasti külalistele seda kooki just kookoskoore lisandiga pakkuma, nii et olge valmis :)

Käisime Kreekas

Eelmise laupäeva hommikul otsustasime, et selle kena ja päikeselise päeva võiksime veeta Kreekas. Meile lähimad linnad on Igoumenitsa ja Ioannina ja just nendesse me ka suundusime. Esimene peatus Igoumenitsa, mis asub siit Sarandast umbes pooleteise tunnise autosõidu kaugusel. Piiri ületus läks viperusteta, kui mitte arvestada, et peale seda kui olime Albaania poole peal kontrolli läbinud, sõitis Gundo Kreeka piiripunktist lihtsalt läbi J Eks muidugi selja taga läks siis suuremaks hõikumiseks ja tagurdasime siiski kontrolliks tagasi ja teisel katsel lubati meid kenasti naaberriiki.

Igoumenitsa on väike linn, mis on siinse regiooni suurim reisilaevade sadam. Sealt saab sõita erinevatesse sihtkohtadesse Itaaliasse, Kreekasse ja ilmselt veel mujalegi. Linnas on väga kena jalakäijate tänav ja palju kohvikuid ja restorane. Nautisime paar tundi sealset melu, jõime mereääres frappesid ja sõime kreeka roogasid. Hinnad umbes sellised nagu Eestis ja vähemalt poole kallimad kui Albaanias. Oli mõnus turisti tunne, oma linnas oleme juba kõigega harjunud ja igapäevaselt ei ole tunnet et oleme reisil.

Edasi võtsime suuna Ioannina peale, sinna viis väga hea ja uus tee ning umbes tunniga olime kohal. Muidugi jõudsime me linna täpselt siesta ajaks ja kõikjal valitses täielik vaikus. Inimesi ringi ei liikunud ja poed olid suletud, nii et saime rahulikult jalutada. Ainukene melu tuli restoranidest, kus kohalikud lõunat sõid. Selles linnas on väga kihvt vanalinn, kus iga maja on erinevat värvi ja väikesi armsaid tänavaid on risti ja rästi kulgemas igas suunas. Lisaks veel kaljude vahel pikutav järv, nii et jah kena linn. Üllatuslikult oli seal aga üpriski jahe ( mereäärest sisemaale suundudes langeb temperatuur ikka hea mitu kraadi ) ja Gundo oli ainuke lühkarite ja t-särgiga inimene. Hea et meil lastele igaks juhuks kampsunid kaasas olid, sest kohalikud kandsid juba sulejopesid. Väljas oli umbes 16 kraadi J

Õhtuks jõudsime oma kodulinna tagasi ja suundusime kohe kalarestorani mereande pugima. Oleme siin nüüd mõned eriti autentsed kala kohad üles leidnud ja naudime värskeid mereande täiel rinnal. Väga kihvtid kohad on sellised, kus menüü on lakooniline ja saad kindel olla, et kõik mis pakutakse on värske ja parimal viisil valmistatud. Nora lemmikud on krevetid ja kalmaarid.

Igoumenitsa promenaad

Peaaegu Itaalias Ferrari roolis

Igoumenitsa

Kohvipaus

Meie väike blond beebi on igal pool kõigi lemmik. Pole harv juhus, kui restoranis ettekandja vahepeal Mila hoidmisega tegeleb. 

Moussaka

 Ioannina

Linn on keset päeva välja surnud, aga väga ilus ja korras

Meie kõigi lemmikuid mereande söömas

Äriideed

Nii, oleme siin nüüd kuu aega paigal olnud ja on tekkinud omajagu mõtteid, mida kõike võiks siin ette võtta, et Saranda veelgi mõnusam koht oleks. Ja kui keegi soovib siia elama asuda, siis palun, siin on meie poolt tasuta antavad äriideed:

• Hiina restoran - pigem ilmselt võiks olla mingi Aasia kiirtoidukoht, kust saab odava raha eest nuudleid ja kevadrulle kaasa haarata.
• Sushi - värske kala ja mereannid on siin olemas, see ei nõuaks ju isegi köögi olemasolu.
• Kokteilibaar - jäätise-, piima- ja mahlakokteilid, smoothied, kohvijoogid you name it...
• Prügisorteerimisjaam - põhimõtteliselt oleks tore kui kusagile saaks ära anda plastmasspudelid, aga suures plaanis on kogu jäätmejaamandus siin puudu.
• Exclusive second hand - mulle second hand poed meeldivad, aga siin ei meeldi :( Mul ei ole tõesti aega siin poodides mõttetuid riidekuhjasid edasi-tagasi tõsta. Nii tahaks mõnes poes veeta ühe päeva ja nende tooted ära sorteerida ( kleidid, seelikud, püksid, pluusid, mehed, naised, lapsed eraldi ).
• Veekeskus/Spa - see oleks juba suurem asi, aga arvestades, et siin käib turiste ja et meelelahutus siin põhimõtteliselt puudub, siis veedaks isegi nii mõnegi pühapäeva lastega vees.
• Spordiklubi - selline, kus toimuksid rühmatreeningud. Sin on üks jõusaal ja see on ka kõik.
• Rattapood - Gundo unistus, et siin linnas oleks pood, kus saaks osta nii rattaid, kui varuosi ja toimiks ka hooldus.
• auto24 - siin vist müüakse autosid nii et sõidetakse ringi müüa silt peal, ühtegi autoaeda ega esindust pole ka näinud.
• kv.ee - kogu kinnisvara võiks olla ühes ja välismaalasele mõistetavas kohas, kuna enamus majadel on sildid et müüa korterid, siis oleks ühtset keskkonda hädasti vaja.
• Üleüldse kõikvõimalikud it lahendused ja äpid oleksid siia teretulnud. Ilmselt ka kogu riigi poolne it osa on puudulik ja seda saaks siin kõvasti täiendada.
• Teater
• Kino
• Loodustoodete/tervisetoodete pood - näiteks kookosõli ei ole leidnud tervest linnast.

Eks neid ideid ilmselt tuleb järjest juurde, aga praeguseks sai selline nimekiri kokku. Nii et kes soovib oma pensionipõlve Sarandas veeta, siis hakake äriplaani kirjutama :)

Päriselu

Täna hommikuste pannkookide kõrvale sattusime Gundoga rääkima teemal, et kuidas inimesed peegeldavad endast läbi sotsiaalvõrgustike vaid positiivset ja nii on inimestel suur stress, et ikka naabrist parem olla.
Jutt algas sellest, et sõime rahus maitsvaid pannkooke, taustaks vahemerevaade ja kaks vaikset ja naerusuist last, mõnus oli olla :) Ja sellest hommikusöögist saaksime jagada imelisi pilte ja lauseid, mis paljud ahhetama paneksid ja heldinult mõtlema, et küll on ikka neil kihvt elu! Muidugi, meie elu ongi väga kihvt, aga päris elus on aeg ajalt ikka veidike midagi muud ka:)
Lihtsalt igast hullust päevast saaksin siiski teha Facebooki paar imelist pilti ja ajada enda tuttavad kadedaks :)

Meie päriselu*

Hommikul ärkab Nora eriti halva tujuga ja on nõus olema ainult minu süles ja seda vaid siis, kui ma püsti seisan ja temaga ringi kõnnin. Muul ajal röögib nagu metsaline. Mitte miski ei aita, mingi hetk ta lihtsalt ise rahuneb ja tegutseb edasi nagu midagi poleks juhtunud. Samal ajal teeb Gundo hommikusööki nuttev Mila kaenlas, sest ka temal on vaja just praegu ema lähedust. Heal juhul oleme saanud riidesse... ja just siis kui saaks hakata ise teed jooma ja hommikusööki nautima, tahab Mila juba uuesti tuttu minna.... Tulen magamistoast tagasi ja panen suhu tüki jahtunud peekonit, kui tuleb Nora ja nõuab sülle. Süles pole ta loomulikult rahul ja vehib käte ja jalgadega nii kaua kui teetass mu taldrikusse ümber läheb. Ajan lapse sülest minema ja hoian end jõuga tagasi, et mitte ta peale karjuda.... Ja just siis kui käib tõsine sõda, ärkab Mila üles, sest ei olnud veel korralikult magama jäänud. Põgenen magamistuppa ja jätan ühe eriti stressis ja ühe röökiva pereliikme jagelema....

Oleme rannas ja ilm on imeline, tahaks minna ujuma ja lihtsalt lamamistoolil lebada. Nora otsustab rippuda Gundo jala küljes ja Mila ei taha kuidagi magama jääda. Samal ajal tunneb Gundo, et hakkab haigeks jääma ja langeb masendusse, sest ratas sai just korda ja nii tahaks trenni teha.... Muidugi on järgmisel päeval Gundo enesetunne juba päris kehv ja vähemalt nädal trennipausi garanteeritud. Samal ajal juhtuvad olema peale kolme vihmast ja tuulist päeva absoluutselt tuulevaiksed ja päikeselised ilmad...

Õhtul viime Nora voodisse ja siis hakkab trall pihta. Mul on kakahäda, ma tahan juua, ma sain haiget, ma...., ma..... jne. Kella kümneks ei ole ta veel uinunud ja meil on juba tema toa vahet käimisest villand, siis aga hakkab alles pull pihta. Nüüd Nora mitte lihtsalt ei hädalda vaikselt, vaid nutab hüsteeriliselt. Jätame lõpuks ta toas tule põlema, ka see ei aita ja Gundo läheb Nora kõrvale magama. Tegelikult see lihtsalt vähendab tema toa vahet kõndimise vaeva, aga magama Nora siiski ei jää. Põhimõtteliselt nutab ta vahelduva eduga terve öö ja hommikuks on selge, et ka tema on haigeks jäänud. Kuna tal on halb olla, siis algab hommik umbes nagu esimeses lõigus kirjeldatu....

Linna minek kulgeb mäest või treppidest alla ja tagasitee on vaevaline üles rassimine. Eriti kui alati on kaasas kaks last, kellest üks või mitu on tagasitee ajaks juba kas väsinud või näljane. Käru  alune on poekotte täis ja kui majani jõuame, siis tuleb seitse korrust treppidest üles vedada nii lapsi kui kogu tavaari. Lift meie majas paraku ei tööta...

No vot, selline tore elu meil siin :D

*Ma loomulikult koondasin siia kokku nüüd kogu hulluse, mis meiega aeg ajalt juhtub. See on väga kontsentreeritud ja üldiselt on positiivseid emotsioone ikka rohkem, kui negatiivseid. Kogu postitust saadab ka huumor, tagantjärele vaadates tunduvad tihti ka väga hullud olukorrad naljakana eksole :) Praeguseks on kogu pere juba terveks ka saanud. Nora jonnihood on tänu siinse eluga kohanemisele jäänud vähemaks ja tundub et ka tema inimeste  ( no ja üldse kõige ) kartus leeveneb. Mila on endiselt väga rahulik ja naerusuine beebi. Rannas saame ikka ujuda ja nautida ka ja linnas käigud on tegelikult tore viis end liigutada :) See lugu võiks lihtsalt inimesi panna suhtuma skepsisega kõikvõimalikesse nn roosa manna lugudesse ja piltidesse. Lõvid ja lambad söövad vaid pildi peal ühel heinamaal koos:)

Hetked

Siin elades kooruvad järjest ja järjest esile asjad, mis meile kerget kummastust tekitavad ja samas leiame ka järjest asju mis meile järjest enam meeldivad. Jagame oma lugejatega ka viimase aja põnevaid seiku.

• Ütlesin just täna Gundole, et mul on hea meel, et ma ei pea siin ise autoga sõitma, sest niipalju kui ma püüan jälgida ei ole ma liiklusreeglitest aru saanud. Gundo muidugi vastas et reegel ongi see et reegleid ei ole ja ainus asi mis on selgunud on see, et peegleid pole vaja, sest loeb vaid see mis toimub sinust ees pool. Kui jõuad esimesena ristmikule, siis on sul eesõigus ( vähemalt tundub nii ) ja üleüldse tundub et iga risti peal vaadatakse jooksvalt et kuidas sõita...
• Liiklusest veel - kiivreid ei kanta, turvavöösid ei kanta ja lastel ei ole autos turvavarustust. Meil oli ka nõuka ajal nii, aga siis oli ju autosid vähem ja kiirused teised. Siin on siiski muus osas tänapäevane kõik.
• Juur- ja puuviljad on imeodavad ja maitsvad. Üleüldse kõik mis kohalik on ka soodne. Ma püüdsin siinsetest poodidest leida kookosõli ja kookospiima, aga selliseid tooteid ei ole terves linnas ja siin ei ole ka eriti palju erinevaid jahusid või õlisid. Toodete valik on igas poes täpselt sama ja samamoodi on ka toidukohtadega. Igal pool on väikeste mugandustega üks ja sama menüü. Me ei kurda, sest äraproovimist ootavaid roogasid on veel palju palju, aga kui hiina toidu isu tuleb, siis seda siit ei saa.
• Oleme õppinud valmistama värskeid mereande, krevetid ja kalmaarid on meie suured lemmikud ja no need on ikka nii hõrgud kui vaid korraks kuuma saavad ja siis otse sööma asume.
• Mere ääres elamise rõõmud panevad ikka endiselt igapäevaselt ahhetama. Vaatan tihti kuidas erinevas valguses meri värvi muudab ja kuidas vahepeal Korfu saar vihmapilvedesse kaob... selle vaate võtaks küll Tartusse kaasa.
• Hambaravi on vähemalt 3-4 korda odavam kui Eestis. Käin siin praegu hambaarsti juures ja millalgi kirjutan sellest ka pikemalt. 
• Vesi on siin vist tasuta, sest pidevalt pestakse kusagil tänavaid või tilgub lihtsalt mõni voolik keset kõnniteed. Miks igal pool vesi niriseb selle jälile pole veel saanud.
• Albaanlased istuvad pool päeva kohvikutes ja vestlevad ühe sõrmkübara suuruse kohvitassi ümber tunde. See on neil väga kihvt komme ja kiiret ei ole ka kellelgi kunagi kuhugi.
• Päeval 14-17 sureb kogu linn välja ja inimesed on kodudes söömas ja väikest uinakut tegemas. Kuna üks meie järeltulijatest peab oma siestat ka samal ajal, siis oleme rütmiga kohanenud.
• Kuked kirevad ööpäevläbi ( miks öeldakse et nad on hommikused äratajad, kui nad kirevad nii öösel, hommiku, kui terve päeva? ). Ja me elame linnas!
• Lambad on igal pool, nii kui linnast välja sõita leidub igal pool rohkelt lambaid ja autoga tuleb nende vahelt lihtsalt vaikselt läbi sõita. Alati on loomade juures ka karjused. Teisi loomi on muidugi ka, kitsi ja lehmi ja eesleid.
• Inimesed tantsivad ringis, nägime näiteks meie kõrvalmajas ühte pulmapidu kus käis hoogne ringis tantsimine otse tänaval. Sellega tegelevad muidugi peamiselt naised, nagu ikka :)
• Postkontoris ei ole sellist asja nagu järjekorra number või üleüldse järjekord. Kes aga uksest sisse tuleb see ka kohe postitöötaja jutule pääseda püüab, vahet ei ole et konkreetse luugi ees püüab juba paar inimest samal ajal löögile pääseda. Nii tegeldaksegi seal kõigega segiläbi ja toimib sama mentaliteet mis liikluses, kes ees see mees. Kuidagi nad oma asjad aga aetud saavad ja sain minagi oma kudumid USA poole teele saadetud.

Sellised mõtted tulid praegu pähe.

mereroheline meri

Mila poseerib tellitud kleidis

Lambad

Albaania lärmakas pulm

Emotsionaalsus ja sõbralikkus

Niipalju kui me nüüd albaanlastega oleme kokku puutunud, siis tegemist on väga sõbralike inimestega, kes soovivad sind igati aidata. Emotsionaalsed on nad ka, eriti kui võrrelda neid eestlastega :)

Nende abivalmidus avaldub igas poes, müüja alati naeratab, aitab kilekoti lahti teha, kui lähen lapsega poodi, siis kannab minu eest arbuusi, kui me räägiksime sama keelt, siis vestleksime me ka põgusalt päevateemadel ja muidugi uuritakse kuidas lastel läheb. See kõik on väga soe ja südamlik ja siiras, ilma igasuguse võltsi naeratuseta.

Sellest olen juba kirjutanud kuidas siin inimesed lapsi ja eriti beebisid jumaldavad. Mila on ilmselt juba nii mõnegi kohaliku Facebooki kasutaja ajajoonel. Tänagi tuli supermarketis üks müüja Mila varbaid katsuma ja tegi temast pilti. Noraga hakkavad ka eriti just vanemad prouad juttu ajama ja teevad talle pai. Vanematest prouadest saan ma tegelikult isegi aru, aga tegelikult vaatavad väikeseid lapsi heldinult isegi teismelised poisid ja ka mehed näitavad oma emotsioone.

Meeste jaoks on muidugi teemasid, mille puhul oma emotsionaalsus palju suuremalt valla lasta. Umbes pool tundi tagasi lõppes Albaania jalgpallilahing ja selgus et nad said ka alagrupist edasi. Mängu lõpetavat vilet poleks olnud vaja kodus arvutis kuulata, sest momentaalselt kihas terve linn. Meie korteri rõdu asetseb täpselt linna poole ja viimased pool tundi on taevasse lennanud saluuti, kõik autod sõidavad ohutuled peal ja signaal põhjas, rahvas huilgab. Järjest näeme kõrvalmajade akendele riputatavaid Albaania lippe. Ma ei kujuta ette mis veel päris linnas toimub...äge!

Gundo jäi ükskord rattaga sõites vihma kätte ja kohe pidas tema kõrval kinni üks furgoon, et abi ja küüti pakkuda.

Kui kõik need toredad inimesed ka inglise keelt räägiksid, siis saaksime kohalike kohta oluliselt rohkem teada, hetkel on meie info põhinenud põhiliselt vaatluse teel, juttu oleme saanud ajada vaid paari Albaanlasega.

Kodara seiklused

Siin on väga mõnus rattaga sõita, ujuda ja joosta. Ühesõnaga triatloniks treenimiseks super tingimused. Ilusad mäed, mõnus meri, mõni hea tee ja loomulikult soe ning tuulevaikne ilm. Seda kõike saab siin nautida. Kahjuks jäi minu rattasõit siin üsna lühikeseks, kuna purunes kodar. Kes natuke selle alaga kursis, teab et see on tavapärane ja lihtsasti lahendatav probleem. Seda arvasin ka mina, kuid siin alles huvitav osa algab.

Esimene etapp- kodara leidmine lähiregioonist. Püüdsin siis leida mõnda jalgratta kauplust/teenindust. Ca 40 000 elanikuga linnas, kus turiste teist sama palju puudub meie mõistes jalgratta pood/teenindus. Soovitati otsida Korfult, mis paistab meie kodu aknast. See siit ca 10km ja rahuliku ujumisega võimalik päevaga ära käia. Sain tänu internetile sealt ühe rattapoega kontakti ja palusin osad kulleriga minule saata. Kõik sujus.

Teine etapp- kodara teekond Korfult Sarandasse. Tuletan meelde, et see saar paistab meie kodu aknast. Kui päikese paistelise ilmaga kodar mere äärde seisma panna, siis kindlasti näeksin selle sära. Nüüd aga pidi minu kodar hakkama reisima- esmalt Ateenasse, siis Tiranasse ja alles siis Sarandasse- kokku 1500km. Tundub, et efektiivistamine võiks siin üldiselt palju juurde anda.

Kolmas etapp- kohtumine kodaraga. Kuna siinne postiteenus ei ärata just usaldust, siis lasime antud saadetise otse postkontorisse saata. Kui ca nädal möödas, hakkasin muretsema ja postkontori vahet käima. Postkontoris aga tädid, kes ilmselt koolitatud selliselt, et kui keelest aru ei saa, hakka naeratama, noogutama ja paberites tuhlama. See on efektne, kuid mitte väga efektiivne. Pikemalt ei hakka detailidesse laskuma. Ühesõnaga lõpuks oli minu kodar kuskil linnas olemas, kuid kullerfirma polnud mulle helistanud, kuna olin andnud eesti numbri, mitte kohaliku. Lõpuks sain kodara kätte, kuid rõõmuhetk oli üürike.

Neljas etapp- kodara paigaldamine. Kui kodar käes, arvasin, et nüüd on asi lahendatud. Tegelikult on see etapp, mis hetkel alles käib. Sellest võiks ilmselt ka terve raamatu kirjutada, kuid lühidalt olen selle kodara ja rehviga terve Saranda töökojad läbi käinud ja ennast ja oma kodarat töömeestele tutvustanud. Minu kodarat on väänatud ja pigistatud, Temaga on püütud leebemalt ja karmimalt ringi käia, kuid ratta külge pole see seni saanud. Peamine põhjus oskamatud töömehed või tööriistade puudumine. Nüüd on kodar ööseks jäänud ühte teenindusse ja püüan selle siis homme tervena tagasi saada. Äkki on ta juba ka ratta küljes, sest kolm meest jäid sellega igal juhul maadlema.

Nora rõõmud

Ausalt öeldes ei teadnud me enne siia jõudmist üldse kui lastesõbralik see linn on, et kas siin on üldse mõni mänguväljak või park, kus lastega möllamas käia.
Õnneks kohalejõudes aga leidsime kõike mis vaja. Sarandas on suur park koos purskkaevudega ja rannapromenaadil kolm erinevat mängukohta, muidugi nende seisukord on mõnel juhul suht täbar ja kenad asjad on küll valmis ehitatud, aga kahjuks on hooldus jäänud vajaka. Sellegipoolest on siin mänguväljakuid ja muid atraktsioone Nora jaoks piisavalt.  Ühel otse rannas asuval väljakul on isegi lennukikujuline liumägi, jeiii :)
Ja meie rannaparadiisis Ksamilis on eriti suur ja vahva mänguväljak, kus on umbes 10 erinevat suurt ja lahedat kiike, kus saab lisaks Norale ka ise kiikuda.
Ja täna lõpuks peale kahte nädalat hakkas ka Nora vee vastu suuremat huvi üles näitama, viskas kõhuli vette ja nõudis et ta vette viidaks ja käte peal ujutataks. Loodame siis et paari nädala pärast ujub Nora juba ise :)
Üleüldse tundub et vaikselt hakkab saabuma kohanemine, Nora on rahulikum ja ei ripu nii palju enam meie küljes kinni. Juba saan talle isegi patse punuda. Need muidugi aeg ajalt püsivad peas ühe sekundi peale juuksekummi kinnitamist, aga vähemalt saan punumist harjutada :)
Lõppu siis rohkelt pilte meie armsast esiklapsest.

Blue eye

Oleme nüüd juba kaks nädalat paiksed olnud ja lisaks niisama rannas ja linnas hängimisele võtsime ette ka esimese vaatamisväärsuse külastuse.  Ühel hommikul, nagu meile tavaks üpriski vara, keerasime oma Mazda nina  Blue eye allika poole. Sõit Sarandast kestis umbes 30 min ja kohal me olimegi. Muidugi saime nautida seda looduse ime täielikus vaikuses ja vaid oma perega, keegi teine lihtsalt ei jõua hommikul natuke peale üheksat vaatamisväärsusi külastama :)

Oleme siin kristallselge mereveega juba harjunud, kuid sealne vee läbipaistvus hämmastas siiski. Wow, jõed ja järved ja isegi tee kõrval voolav väike oja on nagu väikesed basseinid, absoluutselt iga kivi ja taimetutt on vees näha, väga kihvt. Tegelikult oleks keset päeva seda allikaveega täidetud järve veelgi parem vaadata, sest kui päike otse vette paistab on põhi veel imelisem ja värvilisem.

Kogu vesi, mis ümbritsevad jõed ja järved täidab tuleb maa alt ( või siis õigemini mäe seest ) ja koht kus allikas maapinnale jõuab ongi Blue eye. Ja olgem ausad meenutab tõesti tumesinist silmaiirist. Vett voolab sügavikust kiirusega 18400 liitrit sekundis, sukeldujad on jõudnud 50 meetri sügavusele augu põhja, kuid see ei ole veel põhi ja Blue eye sügavus on endiselt teadmata.

Tagasiteel otsustasime et lähme natuke teist teed pidi, kaardi pealt vaatasime et tee peaks umbes sama pikk olema, aga läheb lihtsalt natuke rohkem sinka vonka :) See oli iseenesest äge valik, sest sõitsime 15km lõiku umbes tunni, aga meid ümbritsevad vaated olid väga kaunid, looklesime oliivipuu salude ja lehmade mägiste karjamaade vahel.