Niipalju kui me nüüd albaanlastega oleme kokku puutunud, siis tegemist on väga sõbralike inimestega, kes soovivad sind igati aidata. Emotsionaalsed on nad ka, eriti kui võrrelda neid eestlastega :)
Nende abivalmidus avaldub igas poes, müüja alati naeratab, aitab kilekoti lahti teha, kui lähen lapsega poodi, siis kannab minu eest arbuusi, kui me räägiksime sama keelt, siis vestleksime me ka põgusalt päevateemadel ja muidugi uuritakse kuidas lastel läheb. See kõik on väga soe ja südamlik ja siiras, ilma igasuguse võltsi naeratuseta.
Sellest olen juba kirjutanud kuidas siin inimesed lapsi ja eriti beebisid jumaldavad. Mila on ilmselt juba nii mõnegi kohaliku Facebooki kasutaja ajajoonel. Tänagi tuli supermarketis üks müüja Mila varbaid katsuma ja tegi temast pilti. Noraga hakkavad ka eriti just vanemad prouad juttu ajama ja teevad talle pai. Vanematest prouadest saan ma tegelikult isegi aru, aga tegelikult vaatavad väikeseid lapsi heldinult isegi teismelised poisid ja ka mehed näitavad oma emotsioone.
Meeste jaoks on muidugi teemasid, mille puhul oma emotsionaalsus palju suuremalt valla lasta. Umbes pool tundi tagasi lõppes Albaania jalgpallilahing ja selgus et nad said ka alagrupist edasi. Mängu lõpetavat vilet poleks olnud vaja kodus arvutis kuulata, sest momentaalselt kihas terve linn. Meie korteri rõdu asetseb täpselt linna poole ja viimased pool tundi on taevasse lennanud saluuti, kõik autod sõidavad ohutuled peal ja signaal põhjas, rahvas huilgab. Järjest näeme kõrvalmajade akendele riputatavaid Albaania lippe. Ma ei kujuta ette mis veel päris linnas toimub...äge!
Gundo jäi ükskord rattaga sõites vihma kätte ja kohe pidas tema kõrval kinni üks furgoon, et abi ja küüti pakkuda.
Kui kõik need toredad inimesed ka inglise keelt räägiksid, siis saaksime kohalike kohta oluliselt rohkem teada, hetkel on meie info põhinenud põhiliselt vaatluse teel, juttu oleme saanud ajada vaid paari Albaanlasega.
No comments:
Post a Comment