Viimane sõidupäev oli muidugi tee mõttes üpris ekstreemne. Kogu tee kulges kitsal ja käänulisel mägiteel. Vaated olid suurepärased nii merele kui mägedele ja lisaks kohtasime teel hulganisti lehmi ja eesleid :) Minul läks juba peale esimest 10km süda pahaks ja ülejäänud kolm tundi istusin autos külm higi otsaees ja võitlesin sooviga hommikusöök väljutada. Lastel õnneks ei paistnud käänuline tee mingeid vaevusi põhjustavat. Mila magas ja Nora vaatas Peppa multikaid ( igaks juhuks panin talle ekraani ette, sest endal oli nii paha olla et Noraga tegelemine oli viimane asi millele mõelda ). Sõita ei olnud õnneks palju ja natuke peale lõunat jõudsime oma kauaoodatud sihtkohta Sarandasse!
Eelmisel õhtul nautisime muidugi rõõmsalt päikeseloojangut ja mõtlesime veel et ei peagi enam bookingust ööbimist otsima, sest korter on olemas ja seega kõik ok. Selle peale me lambad muidugi ei tulnud, et täpselt välja vaadata kus korter asub ( me vist arvasime et internetist linna kaarti vaadanutena on meil linn peas ), nii et kohapeale jõudes oli nuputamist omajagu, kuidas oma viienda avenüü öömaja ka päriselt üles otsida. Erinevate inimeste abiga me siiski kohale jõudsime, aga no oma korterit meile muidugi ei antud. Pidi mingi jama olema ja saame järgmisel päeval. Täna on siis järgmine päev ja lubati homseks. No me oleme veel üpris rahulikud, ilmselt see lõunamaa asjaajamine ongi selline poolik. Õnneks paigutati meid kõrvalmajja, kus meil on hetkel väga korralik korter koos umbes saja ruutmeetrise terrassiga, nii et püüame veel homseni vastu pidada. Lihtsalt nii väga tahaks juba asjad lahti pakkida, sellest kottide otsas mustlaselust on juba veits kõrini :)
Linn ise on üllatavalt suur, ma ootasin midagi Viljandi laadset, aga Saranda on kindlasti vähemalt Tartu suurune ja seega tegevust jätkub siin palju. Me pole veel ausalt öeldes linna näinudki rohkem kui oma rõdult, aga täna kui Nora lõunaunest ärkab lähme jalutama. Rannaäär paistab siit kõrgelt väga kutsuv.
Kuna ilmad on endiselt kuumad, siis suundusime täna hommikul hoopis randa. Siin samas linna külje all asub Ksamil, mida on kiidetud kui Euroopa Kariibi merd. Ja no Kariibi meres ei ole ma käinud, aga usun et see siin tõesti millegagi alla ei jää. Vesi on nii läbipaistev ja heleroheline, et lihtsalt ahhetasime ranna ääres. Nora sai ka ringi joosta ja liivas kaevata. Pärast tegime veel mõnusa lõuna ja siis koju tagasi. Tagasisõites suutis mul tervis taas kehvaks minna ja lõunaks söödud imemaitsev sidruniga kalafilee väljus minust sama teed pidi, kust ta sisenes :( Õnneks on nüüd juba parem.
Internet on siin väga aeglane hetkel, nii et pildid lisan postitusele hiljem, väikeseks teaseriks siiski üks rannakas :)
Ksamil beach
Nora ja Gundo vaatavad kalu.
Kui vaja, mahume ka kolmekesi ühele rannatoolile :)
Imelise vaatega lõuna.
Maisvad kalad ja palju rohelist, lisaks veel jogurt mee ja puuviljadega.
Mila laseb leiba luusse peale järjekordse piimakokteili nautimist :)
Sarande päikeseloojang.
Nora jookseb meie ajutise kodu hiigelrõdul.
Lehmad teel on täitsa ok!
Lisasin pilte! Internet on tagasi :)
ReplyDelete